Just ärimehed on valdavatel juhtudel need, kes erakondade ja Tallinna Sadama sarnaste ettevõtete vahel rahapakkide ja mustade kilekottidega liiguvad, kirjutab ACE Logisticsi nõukogu esimees Karli Lambot.
- Karli Lambot Foto: Raul Mee
“Kas eestlastest veel anekdoote räägite?” küsisin mõni kuu tagasi meie Leedu ettevõtte juhilt Ignaselt.
“Räägime, aga oluliselt vähem kui üheksakümnendatel. Siis te puudutasite meie olemuses midagi nõrka ja see valu tuli nalja ja pilkamise kaudu välja elada.” Ignas on intelligentne mees, hariduselt ajalooõpetaja, ja pani mind jällegi asjade üle järele mõtlema.
Leedukad ja kuumad eesti poisid
Mulle ei ole kunagi meeldinud suurtes seltskondades reisimine, sest siis kaovad ära võimalused kohalikele lähedale jõuda ja neid tundma õppida. Tööreisid on õnneks ühe-kahekesi ning kümned, kui mitte sajad päevad Leedus ja koos leedukatega on selgitanud nii mõndagi nende, kuid ka peegelpildis meie enda kohta.
Pikka aega arvasin, et lõunanaabrid on uhked ja enesekindlad, kuid nii see päris ei ole. Nad on küll uhked oma riigi ajaloo üle – iga leedulane jõuab varem või hiljem jutu sees tõsiasjani, et nende riik ulatus kunagi Läänemerest Musta mereni, kuid see uhkus on seest üsna õõnes. Hoopis eestlased, kes üheksakümnendate keskel suure lainena Leetu jõudsid, mõjusid kohalikele läänelike ja kadestamisväärselt enesekindlatena. Lõid jalaga uksed lahti, rääkisid inglise keelt – enamik küll hirmus puiselt, aga sellest ei saanud paljud aru, ning ajasid äri. “Kuumadele Eesti poistele” meeldis Leedus, sest kohalikud olid üsna tohmakad, ettevõtluse alal kaks-kolm aastat maas, ning see andis kõvasti kuraasi juurde.
Kuid need erinevused on paarikümne aastaga sisuliselt kadunud.
Leedulased on ajapikku aru saanud, et osa Eestist eemal askeldavaid ärimehi on samasugused korruptiivsed tropid nagu hulk nende endi hõimlasi ning põhjanaabrite ehmatav läänelikkus tähendas pahatihti vaid kanget ugri-inglise keelt, mõnevõrra moodsama lõikega Baltmani ülikonda ja paari aastat lisakogemusi algajalikus ettevõtluses. Tänaseks on areng nii kaugel, et natukenegi kaugemalt vaadates ei ole Eesti ja Leedu ärimeestel vahet. Enamik neist on töökad, haritud ja globaalse maailmavaatega. Milleks enam omasugustest anekdoote vesta, kui on selge, et eestlaste enesekindlus annab üha rohkem järele. Kui ühiskondade jõukus ja inimeste sissetulek on võrdsustunud, siis on raske naabrite ust taga jalaga taguda.
Eesti ja Leedu ühine veskikivi kaelas
Reisides ja kodust eemal näeb eestlaseidki täpsemalt. Saab hinnata distantsilt kaasmaalasi, kes ajavad kodus asju, ja kaeda lähedalt neid, kes on rahvusvahelise haardega ning askeldavad Eestist kaugemal. Võrdlus leedulastega on jällegi kohane. Mõlemal ühiskonnal on sarnane veskikivi kaelas, mis ei luba kuidagi lendama hakata. Korruptsioon uputab ühiselt Eestit ja Leedut ning me mõlemad häbeneme seda. Keegi ei taha meie edulool niisugust plekki näha ja, ilmselt alateadlikult püüame ise kõige rohkem oma määrdunud rinnaesist ignoreerida.
Peamised korruptsioonipesad on Eestis ja Leedus ühed ja needsamad: erakonnad, kohalikud omavalitsused ja riiklikud infrastruktuuriettevõtted. Viimastest iseäranis need, mille äritegevus on seotud endise NSV Liidu majandusruumiga. Korruptsioon murendab institutsioone, mida tavapärane konkurents tüütult ei sega ning kus juhtkondades, nõukogudes ja tagatubades inimesed vahetuvad aeglaselt. Kuni viimaste riigikogu valimisteni oli võistlus kartellierakondade vahel suuresti näiline ning nii on paljudel parteide ladvikutes ja kohalikes omavalitsustes mõnusalt turvaline saavutatud positsiooni eest korruptiivseid “dividende” küsida. Idariikidega ärisuhetes olevad infrastruktuuriettevõtted peavad omakorda altkäemaksu andmist ja võtmist eneseõigustajalikult paratamatuseks ning ärikultuuri osaks.
Rahapakid ja kilekotid
Tegelikult on mind alati ajanud kõige rohkem närvi need ettevõtjad, kes seda korruptsioonisüsteemi katlakütjatena elus hoiavad. Just ärimehed on valdavatel juhtudel need, kes erakondade ja Tallinna Sadama sarnaste ettevõtete vahel rahapakkide ja mustade kilekottidega liiguvad või hallimatele ja valgematele kardinalidele varjatud aktsiaosalusi firmades annavad, mis monopoolsetel turgudel või monopoolsete riigiettevõtete kiiluvees toimetavad. Osa nendest ettevõtjatest lihvivad oskusi Eestist väljas ning taastoodavad sealgi korruptsiooni.
Lisaks on meie taandareng viinud meid olukorda, kus erakondadelt riigifirmade nõukogudes kohtade ostmine on igati respektaabel. Võimule tuleb ju annetada, eriti kui vastu saab mõju riigiettevõttes, mis sobib hästi nõukogu liikme suurkliendiks või kinnisvaraarenduse partneriks. 90ndatel vihastas see, kui mõne lääne ettevõtte puhul oli arvata, et ta annab meie kohalikele otsustajatele altkäemaksu. Nende ettevõtluskultuur oli minu ja ilmselt paljude teistegi jaoks suur lootus ja niisugused teod mõjusid kui noahoop selga. Eks leedulastel oli ja on “läänelike” eestlastega sarnaseid kogemusi.
Unistan, et meilgi muutuksid eestlaste Eestist eemal tehtud korruptsioonikuriteod sama rangelt karistatavaks kui ameeriklastel. Vaevalt nii läheb. Kuid prokuratuuri ja kapo viimaste aastate tegevus kodumaal teeb südamest rõõmu.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.